General
Miks kommipakk ei peaks sind kükitama panema?

Miks kommipakk ei peaks sind kükitama panema?

Enda suureks üllatuseks sattusin twitteri sõnasõtta inimestega, kelle meelest Kalevi Mesikäpa kommidele lisatud info, mitu kükki peaks tegema või mitu minutit jooksma, et ühe kommi jagu kaloreid saaks põletatud, on üdini negatiivse tähendusega. Minu lähtepunkt oli selline, et see info on oma olemuselt neutraalne. Sööd ühe šokolaadist mõmmiku ja saad teha 55 kükki. Lihtne ja selge, aga tuleb välja, et mitte ja paljude arvates on tegu infoga, mis tekitab lastel toitumishäireid. Miks on selline triviaalne info edastamine siis viga, kui ometigi on pakendil kcal sisaldused juba kirjas ja neid saaks tegelikult igaüks isegi samadeks numbriteks teisendada?

Inimesed on erinevad

Esimene ja loogiline viga on kindlasti see, et 55 kükki ei pruugi olla absoluutselt õige. Inimesed on erineva kaaluga ja neil on erinev lihasmass. Suurema kaaluga inimene ületab neid kükke tehes suuremat vastupanu ja teeb rohkem tööd ja ilmselt piisab talle ka väiksemast arvust kükkidest, kergekaallased ilmselt peavad rohkem kükitama. Samuti pole öeldud, kas kükk peaks olema täiskükk, põlved 90 kaardini või piisab poolkükist. Aga see peaks olema iseenesest üsna selge kõigile, et seal on mingi kõikumine.

Igasugused internetist leitavad tabelid, mis annavad meile teada, palju me kaloreid põletame mingeid harjutusi tehes või liikumisviisi kasutades, teevad oma arvutused hüpoteetilise keskmise inimese järgi, kes kaalub umbes 70 kilo või siis on tabelile ka lisatud, millise massiga inimesele selline kalorikulu kehtib.

Kui inimene tahaks teada oma kalorikulu mingite harjutuste juures, näiteks jooksmisel, palju täpsemalt, siis seda on ilmselt võimalik mõõta spordiarsti juures, kui hinnata soorituse ajal teatud pulsisagedusel hapnikutarbimist ja veres oleva laktaadi hulka. See näitab ära, kas ja mil määral soorituse ajal põletatakse energiat aeroobsete ja kui palju anaeroobsete energiatootmise protsesside kaudu.

Üldiselt on need individuaalsed kõikumised suures plaanis aga ebaolulised ja see polnud ka peamine põhjus, miks twitteris kümned inimesed leidsid, et selline info kommipakil soodustab toitumishäirete teket ja kannab negatiivset varjundit.

Mõned mõtted twitterist

Su peas ei teki need seosed – good for you aga sa ei ole ka sihtgrupp. Noortele, eriti tüdrukutele, kellele ühiskonna poolt sisestatakse koguaeg, et sa pead olema kõhna ja on olemas head ja halvad toidud jne, tekib see seos väga palju tihedamalt ja püsivamalt ja raskemalt.

@EGLLLEE

Ei. Selline asi võib olla toitumishäire algpõhjus. Kui isegi kommipakil normaliseeritakse mõtteviisi, et maiustuse söömiseks tuleb karistusena sporti teha, siis see on probleem. Asi algab ühest kommist, mille söömise järel teed 10 kükki ja ootmatult saab sellest sundmõte.

@koogipoobel

Ja @MartiSoosaar ma leian, et oma tegevusega oled andnud tõesti suure panuse tervislike eluviiside arendamisse, mida enam sa ju tegelikult tead, et toidu obsessiivselt trenni teisendamine ei ole jätkusuutlik. Komm ja kükk on mõõdukalt mõlemad head ja kumbagi ei pea välja teenima.

@nnotius

Nad mõtlevad seda, sest aastakümneid on seda narratiivi aetud. Mina olin teismeline ajal, mil tüdrukud õunaäädikat ja vatti sisse ajasid ja paljud olid toitumishäiretega ka haiglas, sest info oli alati, et magus on okei vaid siis kui ohtralt end hiljem karistad.

@helendUs

Nii et ühe inimgrupi teadlikkust peaks tõstma teise grupi vaimse heaolu arvelt? Selle asemel, et kestvaid lahendusi leida levitame ebaterveid mõtteviise? Ma isegi ei nõustu, et see vähemus on. Toitumishäired on üks levinuim (noorte naiste) vaimse tervise häireid.

veelKORD @koogiipoobel

Aga muidugi oli ka selliseid mõtteid:

Kalevi peamine sihtgrupp on lapsed/noored, siinkohal laskub vanematel vastutus õpetada teadlikku toitumist. Ma usun, et ühelegi täiskasvanule ei tule üllatusena, et (lisa) kcal kaotamiseks tuleb end liigutada. Probleem pole ju otseselt infos, vaid selles, kuidas seda esitatakse.

@alatulime

Kas pakil oli siis fakt või hinnang?

Selleks, et saada aru, kas mina tõlgendan fakte valesti ja kõva häält teevad vaid üksikud, panin twitterisse ka küsimuse, kus uurisin, kas selline info inimeste meelest tõstab teadlikkust või põhjustab toitumishäireid. 6 tunniga on vastanud 281 inimest ja suhe on selline, et 55% arvavad, et see tõstab teadlikkust ja 45%, et see põhjustab toitumishäireid.

Kuigi selle küsimustiku metoodika ei kannataks teadusliku uuringu puhul kriitikat, siiski tuleb tunnistada, 127/281 ehk 45% on liiga suur number, et seda mitte võtta tõsiselt.

Faktidel on selline omadus, et oma olemuselt on nad neutraalsed. Hinnangud nende põhjal tekivad meie peades ja neid hinnanguid mõjutavad meie elukogemused, meie sõbrad, meie haridus ja teadmised, meie meeleolu ja veel päris palju muid asju. Minule üllatuseks, tuleb välja, et üsna neutraalsena tunduv teave, tundub paljudele negatiivse varjundiga ja toitumishäireid tekitav. Kuidas saab nii olla, et paljudele tuleb negatiivse üllatusena ja stressitekitavalt meeldetuletus, et üleliigsete kalorite kulutamisel on liikumine väärt abimees? Kuskil on midagi väga valesti läinud.

Mida me sellest kõigest siis järeldada saame?

Eks tootedisaini eesmärk on ikka läbimüüki suurendada ja ilmselt Kalevis analüüs nagunii käib, kas tuleb disaini muuta või mitte. Kalevi kommivabrikul äkki tasuks aga juba praegu järeldada seda, et see info paki peal on neile äriliselt kahjulik. Uurisin ka oma tütrelt, kuidas see info teda mõjutab, kas rohkem liikuma või vähem kommi sööma, millele ta vastas, et see paneb teda vähem kommi sööma ja kui Kalev soovib pankrotti minna, siis hoidku seda infot paki peal edasi.

Teiseks tasuks järeldada, et kuskil oleme ühiskonnas teinud ikka väga suuri ja põhjalikke möödalaskmisi toitumisalase teabe edastamisel inimestele. Koolitundides justkui õpetatakse selged põhitõed makro- ja mikrotoitainete kohta, aga tundub, et midagi jääb seal ikka vajaka. Mis see midagi on, see on nüüd mulle mõttekoht. Kui teil on hea idee, mismoodi me saavutaksime ühiskonnas selle, et meeldetuletused liikumise vajalikkuse kohta ei tekitaks inimestes liigset stressi, ärevust ja toitumishäireid, siis kirjutage ja jagage mulle ka oma mõtteid.

Mida teha kui sul on toitumishäired?

Mida peaksid aga tegema, kui tabad end mõtlemast toidule obsesiivselt? Esimene kõige lihtsam on püüda teha korda oma päevarežiim muus osas. Nii liikumise kui unepuudus mõjub sinu kehale ja isule kahjulikult ja me kipume toiduga muid vajadusi kompenseerima.

Kui sul tunne, et puudu on teadmisest, kui palju ja mida süüa, siis võib sind aidata lihtne toitumisnõustamine või personaaltreener, kellelt saad küsida kõik oma küsimused.

Kui sul on tunne, et teadmised on justkui olemas, aga sind tabavad söömishood või kipud end hoopistükis näljutama, siis tasuks abi otsida vaimse tervise nõustajalt või psühholoogilt.

Kui asjalood on aga nii tõsised, et kõrvaltvaatajad ütlevad, et sa ei peaks end näljutama, siis usu neid. Nad hindavad sind adekvaatsemalt kui sa ise. Tuleks pöörduda psühhiaatri poole ja asuda end tõsiselt ravima. Samuti peaksid käituma, kui sind tabavad tihti buliimiahood. Seda ei pruugi su kaaslased märgata, aga sa tead ise, et see lihtsalt ei ole normaalne ja sa pead endale abi otsima. Mõlemad haigused on siiski õnneks enamasti ravitavad.

Leave a Reply