Ants, Ants, Ants, minu hinges ja südames on

Tänapäeval võib igaüks olla kultuurikriitik ja kriitikat võib teha ka ilma, et oleksid näinud kritiseeritavat teost. Seda on edukalt tõendanud oma Delfis Karoliina Vasli (PÄEVA KOMMENTAAR | Karoliina Vasli: piinlik, Tartu Uus Teater! Nende vabandus tundub ebasiiras) ning Vikerraadios Kaupo Meiel (Kaupo Meiel: etendused, mida ei toimunud, lõid teatrisündmuse, mis toimis). Seega, mina ei pea üldse muretsema, et äkki ma ei ole pädev kultuuri kritiseerima ja võin rahumeeli kirja panna oma mõtted seoses Tartu Uue Teatri etendusega “Ants, Ants, Ants.”

Mälestused Antsust

Esmalt pisut ajaloost ja minu mälestustest Ants Laidamist. Minu mälestuses “päris” Laidamist piirnevad tema üllitatud napaka blogiga aadressil hot.ee/laidam. See oli omamoodi kuulus toonaste kergejõustiku harrastajate seas ja teinegi kord lõime õhtul sõprade seltsis lehe lahti ja lugesime seda täielikult pöörast ja kogu teadusega vastuolus olevat teksti, kuidas ta oma laste treeningut korraldas. Ca 20-aasta vanuste noorte kergejõustiklaste jaoks oli see pööraselt naljakas. Peale selle, et ta ei tunnustanud kirjavahemärke ja kirjutas oma tekstid ühes jorus, taandridasid tunnistamata, polnud tal teadmisi treeningmetoodikast ja tekkis tõsimeeli kahtlus, kas tal üldse pea sees aju on. Kui keegi tänapäeval mingi sellise teksti avaldaks, siis kutsutaks talle ilmselt kohe lastekaitse, politsei või meedikud külla. Toona, tunnistan ausalt, saime aru, et need metoodid on julmad, aga mõte, et peaks sellest kuskile teada andma, ei tulnud ausalt öeldes pähegi. Maarja Punak siis politseis ei töötanud ja netisisu ei jälginud ja Laidam sai segamatult toimetada.

Teatritükis “Ants, Ants, Ants” oli minu jaoks Laidami pöörast segasust kõige enam ilmestav koht, kus Grete Jürgenson kukkus kummilindiga igas suunas arulagedalt vehkima. Publiku enamus lihtsalt muigas, aga tunnistan ausalt, et ma ei mäleta, millal ma viimati nii suurtes raskustes olin väljapurskuva naeru tagasihoidmisega – see pöörane lindiga sahmimine sümboliseeris Laidami suurt panust treeningmetoodika arendamisse ja üldse kõigesse, mida ta elus ette võttis – üheksa korda lõika, siis pole mõõta vajagi.

Arvustused etendusest, mida pole nähtud

Arvustuses tükist kirjutab Margit Adorf: “Vaatan arusaamatuses Tartu Uue Teatri kodulehte, kus kiidetakse Laidamit kui avara hingega inimest, kes on küll harimatu, kuid läbinud kirju elukooli ja kelle lauludest kumab põhjatut kurbust.”

Ja veel: “Ma ei taha uskuda, et Laidami muusika väärib õilistamist lavalaudadel, seda enam kui tegemist oli julma inimesega. Peatrauma või mitte, niisuguse käitumisega inimese pjedestaalile tõstmine ja kiitmine omanäoliseks fenomeniks ei ole õigustatud. See on vale, väär, ebaeetiline, ebamoraalne, empaatiatühi, südametu, rumal, läbimõtlematu. See on lubamatu. Ka kultuuriinimestel lasub vastutus oma tegude eest. Tartu Uue Teatri lavastuse tegijail näikse sellest päris vildakas arusaam olevat.  “

Kust võtab Adorf, et inimest “õilistati lavalaudadel” ja “kiideti omanäoliseks fenomeniks”? Ma saan aru, et Adorf oskab lugeda Uue Teatri pressiteadet, aga kas kultuuri arvustades võiks püüda tunnetada ka seda, mida tegelikult öeldakse? Kui Adorfile näitavad pimedal ööl taevalaotuses teed tähed, siis äkki need on hoopis Ants Laidami rekordid?

Loomulikult kirjeldas see tekst etendust balansseeris selle vahel, kuidas selle oleks kirja pannud etenduse tekstide autor Laidam, samas püüdes natukenegi ühe jala väikse varba küünega maapinnaga kontakti hoida.

(Tulevikus etenduste tutvustuse kirjutajatele soovitus – kirjutage lihtsalt mis etenduses laval toimub. Näiteks: “Lavale tuleb neli näitlejat, kes teevad kohati arusaamatuid asju, mille tähenduse peate ise välja mõtlema.” Siis ei saa kriitik, kes teie etendust näinud ei ole, teile midagi ette heita.)

Kui palju on meie seas peidus Antsusid?

Laidami tekstide puhul loomulikult sügavusi keegi ei otsi. Käib ainult vaidlus, et kas need on madalad või veel madalamad. Konsensusena jõutakse siis tõdemusele, et need on pigem täitsa tasapinnalised. On päris palju inimesi, kelle mõttelend ongi Laidamiga sama sirgjooneline. Kui nad peaksid tegema loo sellest, kuidas nad palava ilmaga sõidavad jalgrattaga Tallinnast Lüganusele ema-isa-venna hauale, siis räägiksidki nad sellest, kuidas teekonnal janukustutuseks rüüpavad Fantat, seejärel rehaga haua riisuvad ning tagasiteel Kuusalust juba Tallinna tornid paistma hakkavad. Keegi peale Laidami ei hakka küll iialgi sellest lugu tegema, sest mitte kedagi teist ju ei huvita.

Etenduses on sümboolne koht, kui taksidermist Ants küsib sitablogija Antsult, kas too tahaks tema linnutopiseid vaatama tulla. Enne veel, kui ta küsimusega lõpuni jõuab, kõlab vastuseks ei. Mitte kedagi ei koti, mida autsaiderid teevad. Isegi mitte autsaidereid endid.

Eesti elu, nagu see oli

Minu jaoks sümboolseeris Eesti elu 80-ndate lõpus ja 90-ndate alguses stseen, kus 4 Antsu ootasid koju oma ema. Kas äkki ema toob palakese leiba, et saaks lõpuks ometi süüa? Täpselt niimoodi ootasin mina koos oma õega. Kui ema tuli, siis sai midagigi hamba alla. Antsu tekstid rääkisid kohati elust Eestis täpselt nii, nagu see oli. Ilma midagi ilustamata.

Antsu idealiseerimine ühes vaatuses

Karoliina Vasli: “„Olin kõik maha matnud, unustanud,“ ütles tütar LPle. „Ja siis valitakse etendamiseks inimene, kes mind 17. eluaastani jutti retsilt peksis, mõnitas.”

Teater üritas seejärel teemat summutada. “Lavastust ette valmistades suhtlesime Ants Laidami pojaga. Tema jutust selgus, et isa oli kõva käega mees, kelle suhted pereliikmetega olid keerukad. Poeg andis oma heakskiidu selle lavastuse väljatoomiseks,” teatasid nad oma Facebooki lehel reedel.

Kui juba poeg mainib, et “kõva käega mees”, siis peaks ohutüli süttima. Vähemasti peaks sel juhul suhtlema teiste lähedastega. Aga sellele võimalusele teater vilistas. Nagu näha, vilistas esiti ka avalikele sõnavõttudele. Reedel toimuski esietendus.”

Kas siis tõesti etendusest polnud võimalik aru saada, et Ants oli vägivaldne? Vastuse annab stseen, kus Eduard Tee kehastuses Ants püüdis luua arvuti taga surematut hitti, kuid paraku iga väike olmeline asi (keegi tõmbas vetsus vett) segas teda ja viis endast pööraselt välja ning kunagi ei jõudnud ta kaugemale neljandast reast. Kui ta frustreerununa endast ja toast väljus, tuli lavale väike tüdruk, lükkas mikri sisse ja laulis lihtsakoelise teksti ühe hooga sisse, millega pälvis publikult ka sooja aplausi. Tüdruku nime etendust tutvustavas materjalis leida ei õnnestu, aga ma olen kindel, et väike preili jääb seda sooritust ja vastuvõttu mäletama. Võimalik, et süttis ka soov ja ambitsioon tulevikus lavalaudadele tagasi tulla. Esimene tulemine jäi küll lühikeseks, aga eks 10-15 aasta pärast näeme.

Kas siis Antsu idealiseeriti ja tõsteti pjedestaalile, nagu kriitikud väidavad? Minule see küll nii ei tundunud. Ants oli läbi elu marginaal, kes laulis erinevaid sõnu samal viisil ja unistas surematust kuulsusest. Sellisena teda etenduses ka kujutati – veidrana, enesekesksena, tobedalt mõjuvana, aga ka vägivaldsena.

Laidam oli egomaniakk

Harrastusaednik Ants paneb etenduse lõpus püsti enda kuju ja suunab lambi valgusvihu sellele. Harrastuselektroonik Ants mässib end jõulutuledesse, tõmbab põleva lambi pähe ning lahkub lavalt sädalaeva jõulupuuna. Harrastustaksidermist Ants ehitab teeb endast topise paneb selle külge tiivad ja tõmbab selle kõigile imetlemiseks lae alla. Ants on enda kujutluses tõeline maailmanaba.

Isegi taevas ei saa Ants rahu vaid laulab edasi. Laulab oma pöörast hitti “Sport, sport, sport.” Elise Metsanurga esituses kõlab lugu täpselt nii, nagu vana-Laidam selle noodiraamatusse kirja pannud oli – kõvasti ja valesti.

Ääremärkusena jagan padruneid etenduse tühistajatele. Tuleb saata kiri Tööinspektsiooni, et uuritaks töötingimusi Uues Teatris. Kuidas on võimalik, et töötaja võtab 5 m kõrguse redeli ja ronib sellega ilma kiivri ja julgestuseta lae alla ehitatud alternatiivsele lavale ja hakkab seal publiku suunas imelikke laulusõnu röökima? Nüüd tuleks sotsiaalmeedia tühistusbrigaadidel kibekiiresti täistuurid sisse tõmmata ja inspektorid olukorda kontrollima saata. Ega teater pole tsirkus.

Anname lõpliku hinnangu vabandajate siirusele

Lõpuks tahaks aga rääkida veel ühest asjast – siirusest. Karoliina Vasli: “Tüki võinuks üldse tegemata jätta või siis reageerida sel nädalal kiiremini. Oli seda esietendust vaja? Praegu paistab vabandus ja tüki tühistamine kokkuvõttes ikkagi ebasiiras. Seda tehti viimases hädas, kui meediatorm oli juba üle pea paisunud. Ühtlasi, nagu ka viitasin, vaatajahuvi oli ka ilmselgelt leige. Olen Tartu Uuest Teatrist alati hästi arvanud ja nende loomingut hinnanud, kuid antud kurbmäng on enam kui pelgalt tõrvatilk meepotis.”

Mulle tundub vastupidi, see oli suurepärane, et tegijad selle tüki ühe korra ära tegid. Nüüd me päriselt teame, mis selle tüki mõte oli. Muidu arvaksimegi lõpuni, et plaaniti Laidamit ülistada. Kes olen mina või kes on Karoliina Vasli, et hinnata vabandajate siirust?

Kuigi, mul tuli idee, kuidas saakisme teada, kas vabandus oli siiras, et kõik oleks rahul. Seome etenduse tegijatel käed-jalad kinni ja kivi kaela ning viskame Emajõkke. Kui jäävad pinnale, siis oli nende vabandus jama ja loobime nad kividega surnuks. Kui vajuvad põhja, siis oli siiras ja vabandame, et alusetult süüdistasime.