Räige keskkonnapettus Eesti Energias

Eile plahvatanud Eesti Energia skandaal (“Eesti Energia erikontroll paljastab armutult eelmise juhtkonna rängad vead.” Erik Moora, Aare Reivart) pani mind täna mõtlema eeskätt sellele, kas me üldse saame usaldada neid andmeid, mida ettevõtjad meile keskkonnanõuete osas esitavad. Kui juba riigiettevõte nii räigelt asja korraldab, siis miks me peaks uskuma, et eraettevõtetes see asi korras on. Lisaks tundub, et kui Maksuametil on meie riigis päris teravad hambad, siis Keskkonnaamet on ikka täiesti hambutu ja ka ilma silmadeta.

Kas Sutter on kurja juur?

Poliitikud ja nõukogu püüavad vastutust lükata eelmise esimehe Hando Sutteri kaela. Minul on raske uskuda, et Sutter oleks läinud nii räigelt seadust rikkuma, kui tal poleks tulnud korraldusi “ülevalt poolt”. Võib olla mitte küll selliselt, et “ole hea mees ja lase saast suvaliselt loodusesse, me tagame, et Keskkonnaamet ei tule midagi ütlema”, aga niimoodi pehmemalt: “Hando, KÕIGE OLULISEM on, et elekter oleks odav, õlitehas huugaks ja dividendid oleksid maksimaalsed, kõige muu osas pigista silm kinni”.

Ilmselt tuleks nõudlikud pilgud pöörata hoopis kahe endise rahandusministri otsa – Martin Helme (EKRE, 2019-2021) ja Keit Pentus-Rosimannus (Reformierakond, 2021-2022). Nemad olid inimesed, kes aastatel 2020-2023 Eesti Energiale omaniku ootused kehtestasid. Sutter tegi nagu kästi ja hästi tegi, nagu näeme talle määratud preemiatest ja lahkumishüvitistest. Kui pead peaksid hakkama veerema, siis Helme pea peaks olema üks esimesi.

Keskkonnaministeeriumis käis samal ajal ringmäng “toolide vahetus” ning ministeeriumist käis neil aastatel läbi poole rohkem ministreid kui Rahandusministeeriumis. Kellel jukerdas tervis, kellel kulus aeg kasiinos, kellel läks kogu aur oma kauni soengu kammimise peale. Igatahes väärilist partnerilt/vastaspoolt seal ministeeriumis polnud.

Keskkonnaameti kontroll on naljanumber

Keskkonnaameti kontrollmehhanismid on ka “suurepärased”, mis näitavad, kuidas see amet on meie riigis selleks, et loodus vastased kuriteod saaks edukalt kinni mätsida. Kuidas saab olla nii, et amet ei käi nii olulistes tootmisettevõtetes mingitki pistelist kontrolli tegemas? Rahulikult võetakse aluseks ettevõtte poolt sisuliselt võltsitud saasteandmed ja eeldatakse, et kõik on korras.

Paneb mõtlema, et millised on need keskkonnaalased andmed, mida me üldse usaldada saame. Kas metsa juurdekasvu andmed, mille alusel väidetakse, et meil kasvab metsa kõvasti rohkem peale, kui teda raiutakse? Vaata ERR lugu 2023 aastast, mis väidab juurdekasvuks 15 ja raiemahuks 11 miljonit kuupmeetrit. Kas sina usaldad täna neid andmeid? Mina ei soovitaks.

Toome teise näite turba kaevandamisest. Meie riigis on nimelt selline absurd, kus turvast kaevandatakse kõvasti vähem, kui teda riigist välja viiakse. Kuidas siis niimoodi? Aga sellepärast, et turba kaevandamise kohta esitavad andmed turbakaevandajad ise ja väiksemate numbrite näitamine on neile majanduslikult kasulik. (Delfi, 1. oktoober 2024)

Mis mõte on planeerimisel vigaste andmete pealt?

Kui me esitame vigaseid andmeid, aga looduse seisund läheb järjest halvemaks, siis me teeme sellest üliloogilise järelduse, et järelikult tuleks olla veel rangem ja vähendame veelgi lubatud norme. Sellest kaotavad aga ausad ettevõtjad, kes päriselt püüavad neid norme täita ja kaotab Eesti inimeste elujärg. Konservatiivse tiiva poliitikud aga möirgavad aina agressiivsemalt, kuidas “rohehullud” ei lase meil enam elada.

Tõde on aga selles, et liiga karmid nõuded tehakse sellepärast, et andmetega mässitakse ja aastaid on pandud meid uskuma, et kõiki kehtestatud nõudeid on seni järgitud, järelikult tuleb nõudeid karmistada. Tegelikult tuleks aga Keskkonnaametil päriselt tööle hakata ja korralikud kontrollmehhanismid tekitada ning karmilt nõuda nende järgimist.

Õlitehas kaputt!

Eile andis EE juhatus ja nõukogu pressikonverentsi, kus juhatuse esimees Andrus Durejko püüdis ühest küljest avalikkust veenda, et uus rajatav õlitehas vastab normidele, teisalt aga ütles nii, et tema arvates tuleks “keskkonnanõuded reaalsusega kooskõlla viia.”

Misasja? Keskkonnanõudeid pole vaja täita, vaid need tuleb viia reaalsusega kooskõlla? Mis mõte siis üldse mingitel nõuetel on? Need ongi ju tänase reaalsusega kooskõlas. Me peamegi vähem saastama ja mõtlema lahendusi, kuidas seda saavutada ja see ongi reaalsus.

Antud EE raport võib kujuneda ka kaalukaks tõendiks käimasoleva kohtuprotsessi raames, kus nö. keskkonnanoored on palunud mitte anda õlitehasele keskkonnakompleksluba, mis tegelikult välistab selle tehase tööle paneku. Tundub, et viimane nael õlitehase kirstu on löödud. Samas on muidugi võimalik, et meie valitsus võtab hoopiski kätte ja hakkab “keskkonnanõudeid reaalsusega kooskõlla viima”.