TAPTY1985
„Homme oled sa juba suur poiss,“ ütles mu ema mulle Tartus 1985. aastal. Mäletan, et käisin siis esimeses klassis õhtupoolses vahetuses ja kuna ema töötas kodu lähedal, siis peaaegu iga päev enne kooli läksime koos tema töökoha sööklasse, kus ma õppisin selgeks põnevad sõnad nagu guljašš, böfstrogonov, kooreklops jms.
Oli 2. detsember, päev enne mu sünnipäeva, mil ma sain suureks. Tammede allee, mis söökla suunas viis, oli mahalangenud tõrusid täis. Oli hall ja vihmane detsembrilõuna. Sama hall nagu nõukogude elu üldiselt toona oligi. Umbes kuu aega varem olin koos ema kolleegidega üles rivistatud tänavale. Kõigi 15 liiduvabariigi punased lipud lehvisid. Marsiti kuhugi, orkester mängis ja karjuti hurraa. Siis ma mõtlesin, et see paraad oli värvikas ja lõbus, aga tagantjärgi ma saan aru, et seegi oli tegelikult täiesti hall. Mõttetu trampimine. Kohale tuldi ainult seepärast, et tuli tulla ja boonuseks oli see, et tööd polnud vaja teha.
Mu ema töötas sekretärina Lõuna Kõrgepingevõrkudes. Tal oli töö juures laua peal Ida-Saksa trükimasin Robotron, nuppudega telefon, millega ta ühendas sissetulevaid kõnesid eri kabinettidesse ja roheliste tuledega kalkulaator.Digitaalne ime, millega sai kirjutada valmis programmi, mis ütles, kes sa oled. Selleks, et vastust teada saada, oli vaja kokku liita 7007+700 ja keerata kalkulaator teistpidi.
Aasta või paar hiljem tulid kõrvaltubadesse esimesed personaalarvutid, millega sai diggerit, froggerit, paratrooperit ja tetrist mängida. Kui löögile sai. Alguses oli ikka järjekord arvuti taga ema kolleegidest endist. Kas nende arvutitega tööd ka tehti või ainult mängiti, seda ma ei teagi, sest alati kui mina tulin, siis keegi mängis.
Umbes sellised on mu mälestused aastast 1985, mida ma oma peas meenutasin, kui läksin Uue Teatri vabaõhutükki „TAPTY1985: Laskumine orgu“ vaatama.
Mingis mõttes oli 1985 aasta kujundlikus mõttes oru põhi, kuhu me hakkasime langema 40 aastat varem, 1945. aastal. Nüüd, 40 aastat hiljem, on hea sinna oru põhja tagasi vaadata ja meenutada olnut.
Uus Teater on teinud seda tõepoolest suurmeisterlikult. Alustades kohavalikust keskpargis. Sellest pargist, nendesamade puude alt läksin ma 1985. aastal õnnest õhetavana, pärast seda kui olin oma vähese taskuraha eest Meloodia poest soetanud Onu Remuse juttude plaadi ning kiirustasin linnaliinide bussijaama number 11 ja 11A peatuse suunas, et plaat kodus mängima panna. Oleks tahtnud ka mõnda lööklaulude plaati, aga need olid enamasti kõik läbi müüdud. Arvan mäletavat, et need saarepuud selles pargis olid toona sama suured kui täna. Ilmselt suuremadki. Kuigi siis olid nad 40- ja täna 80- aastased.
Hea oli ka see, et näitlejad esitasid ühe piletiraha eest publikule 3 korda sama etendust. Et sama asja vaadates igav ei hakkaks, said igal kord, tänu peas olevatele kõrvaklappidele, kuulda vaid 1/3 etendusest. Nagu arvata oligi, keskendub su tähelepanu ka kohe tegelastele ja dialoogidele, mida sa kuuled, kuigi pilk võis ka ringi ekselda kõrval toimuvale. Ja eks vahel eksleski pisut.
Kõik 3 pusletükki moodustasid lõpuks terviku teatrielamusest ehk sellest, milline oli tegijate nägemuses Tartu 1985 aastal. Oru põhjas, kõige hallimal ajal, kus kõigest mõni aasta hiljem toimus täielik pööre – muinsuskaitsepäevad, EÜSi taasasutamine jne Nende südmuste alge oli olemas Tartus juba 1985. ja etenduseski oli see tugevalt tunda. Oli ju möödas 40 aastat nõukogude režiimi naasmisest Eestisse – mõned siiski veel uskusid ja lootsid. Paljud olid juba ammu käega löönud – see nõme riik on siin selleks, et jääda. Igaveseks.
Lihtrahvas oli võimueliidi suhtes sügavalt irooniline ja ükskõikne, loomeinimesed kibelesid ja otsiti end kahe äärmuse vahelt – natuke sooviti olla võimude põlu all ja rahvapoolt armastatud, kuid muidugi sooviti ka kõigi mugavustega korterit ja head elu.
Nimesid oli etenduses pigem vähe nimetatud. Meenuvad Uku Masing, Madis Kõiv, ansambel Justament ja Suveniir (oo, õudust). Seega oli palju mõistatamise ja hilisema googledamise rõõmu.
Kas parteid nö. „seest poolt õõnestama läinud“ maaharidusega linnavõimu esindaja, keda kehastas Kirill Havanski oli toonane Rahvasaadikute Nõukogu esimees Nikolai Preimann? Kas Maarja Jakobsoni kehastatud poolsegane näitejuht oli Kaarel Ird? Või olid nad koondkujud tolle ajastu võimu- ja teatritegelasest? Kuskil ja keegi pidi ju olema Hando Runnel, Jaan Kaplinski, Matti Milius. Või ei? Vahepeal tekkis tunne, et tahaks olla parem mälumängur ja üldse paremate teadmistega Eesti kultuurist ja ajaloost.
Aga kindlasti ei seganud mu vaatamiselamust, et kohtai ei teadnud või ei saanud aru, keda konkreetset portreteerib mõni tegelaskuju. Kas selline restorani uksehoidja, keda kehastas Juhan Soon, töötas ka päriselt restoranis Tarvas? Oli see üldse Tarvas? Pidi olema, sest väidetavalt jõgi paistis aknast?
Hea meeldetuletus kõigile, kui tähtis mees oli toona uksehoidja, kelle võimuses oli hoida restorani ust nii, et sa nägid seda kas seest- või väljastpoolt. Mõne inimese saatuseks oligi toona jääda pidevalt väljapoole olulisi uksi. Eriti kui sa olid otsustanud jääda väljapoole Parteid.
Üldse oli see uksehoidja tegelaskuju ja Juhan Sooni etteaste kogu etenduse üks meeldejäävamaid. Kogu see lavakalend ja kõik, mis ma seni nende esituses alates etendusest „Ei usu“ näinud olen, paneb mind mõtlema, et kas nad ongi kõik nii andekad või on lihtsalt nii, et kui sa oled näitlejana veel noor ja naiivne, siis sa usud, et on võimalik anda endast 101% ja mingil hetkel kuskil kolmekümnendates hakkad aru saama ja enam „ei usu“, et tegelikult üle 100% pole võimalik.
Lavastuslikult on muidugi tegemist ka erakordselt keeruka asjaga, tundub mulle (kes ma tean lavastamisest ju palju ). Kas keerulisem kui Rahamaa? Äkki mitte, aga sama keeruline vist küll. Kuidas saada sünkroonselt jooksma kogu see tegevus, kus näitlejad, kes esitavad ühte episoodi, peavad olema sünkroonis pisut eemal toimuvaga ja õigel sekundil astuma sisse järgmisesse stseeni? Loomulikult olid seal oma võtmekohad ning vaatuse keskele paigutatud tantsuline vahepala, kus näitlejate vahele hüppas sisse kaks karekauksi, kes hakkasid koos trupiga ringi pöörlema ansambli Dead or Alive muusikapala saatel. Kahtlemata oli sellel lisaks meeleolu loomisele ka sünkroniseeriv funktsioon. Igatahes töötas kõik laitmatult.
Lava kujundus oli meeldivalt minimalistlik. Liiga palju kujunduselemente peale pargi polnudki. Eemal olnud ajastutruudes ajalehe kioskites musitseerinud live muusikuid, märkasin ma alles teises vaatuses. Park oli üsna selline nagu ta ka päevil, kui seal miskit ei etendata, ning kuna Tartu on üldiselt vaikne linnake, siis lava turvamisega liiga palju tegelema ei pidanud. Seda ilmestas asjaolu, et ühel hetkel saabus lavale kergelt nokastunud olekus ja pigem 1995 aasta Anne täika moevooludest kantud riietuses härrasmees, kes uudistas, et mida see seltskond seal vehkleb ja ülejäänud vahivad. Umbes minuti pärast juhatati ta kenasti kaadrist välja ja vastuväiteid tal ei tundunud olevat ning järgmistes vaatustes samal ajal ta enam ei ilmunud.
Lõpetuseks tahaks mõelda ka teemal, et kuhu kadusid 1985 aastal Tartust kõik naised. Jutt, et nad kõik läksid Põlvasse ei vasta muidugi tõele, sest tegelikult olid ka Põlvast naised jalga lasknud. Nagu ka mehed. Toona polnudki naisi ja mehi. Oli üks suur mass – nõukogude inimene. Vähemalt natukene eemalt vaadates. Kui sisse zoomida, siis muidugi olid inimesed sellised nagu tänagi. Asutuse peol käis ikka flirt ja viinaviskamine. Tantsumuusika keerati kõvaks. Keegi trügis pidevalt peole, keegi hoidis pidudest kramplikult eemale. Inimesed soovisid ikka meelt lahutada, head töökohta, veel paremat elu tulevikus ja seda, et riigivõim neil lihtsalt elada laseks.
Millisena 7-aastane mina kujutas Tartut 40 aasta pärast, aastal 2025? Ilmselt mingi kujutluspilt tulevikust mul oli, aga aus on öelda, et tõenäoliselt peaaegu mitte midagi sellest kujutlusest täide pole läinud. Milline on Tartu 40 aasta pärast aastal 2065? Ilmselt ma paneks ennustusega jälle kõvasti mööda, kui pakkuma hakkaks. Aga üks mis kindel, see keskpark seal on kindlasti samasugusena alles. See on vist üks kindel asi Tartus.
Etendus on nüüd kevadel nähtav veel ainult loetud päevad, kuni 31. maini, seega kiirustage, seltsimehed unetud! (Kes viimasest viitest aru sai, on ilmselt sündinud enne 1985. aastat).
