TÜ kehakultuuri 2025. aasta lõpuaktuse vilistlase tervitus

Lugupeetud tähtsad tegelased ning kõige tähtsamad ehk head lõpetajad

Täna umbes täpselt 25 aastat tagasi, aastal 2000. olin siin samas aulas oma diplomit vastu võtmas ja pidasin kõne lõpetajate poolt. Sain selles meenutada ohtralt lõbusaid seiku, mis moodustasid mu õpinguperioodi Eesti ja tegelikult maailma parimas ülikoolis – Tartu Ülikoolis. Minu õnneks on tänaseks see kõne unustatud ning kutsutud mind tagasi vilistlaste nimel rääkima. Ilmselt elava hoiatusena, mis teidki ees võib oodata. Et hoiame ootused madalad, nagu ütleb meie valitsev peaminister.

Mõne asja kohta saab öelda, et nagu möödunud sajandi lõpus, nii ka täna. Õppejõudude seas on alles palju tuttavaid nägusid minugi kooliajast. Palju on siiski muutunud. Fred Kudu kaasaegseid enam pole. Tänaseid tudengeid õpetavad paljud, kellega mina omal ajal koos koolipinki nühkisin ja Kääriku jõulupeol Royali piiritust Mehukatti mahlajoogiga jõin.

Muutunud on ka nimi, polegi enam teaduskond, on instituut.

Minu kursusekaaslaste ja teiste toonaste kehakultuuriteaduskonna õpingukaaslaste seas on täna üks Riigikogu liige, panga peaökonomist, on mitmeid teisi äriinimesi ja paljudes muudes eluvaldkondades tegutsejaid. Kõigist kõige rohkem on õnneks siiski aga õpetajaid, füsioterapeute ja treenereid.

Mõned on viinud hoolealuseid suurtele tiitlivõistlustele, medalitelegi, paljud tegelemas noortega ja lihvimas neist tulevasi spordi- või elutippe. On õpetajaid eliitkoolides, aga on ka neid, kes on spordielu edendajad väikestes maakohtades. Niiöelda maasool. Nemad on oma kodukandis tihti veel kõige rohkem respekteeritud ja kindlasti on nad sellistena vajalikumad kui Riigikogu liikmed.

Riik ja ühiskond on meid koolitades öelnud, et tal on meid vaja. Amet on auväärne. Teravalt tuleb aga silma peal hoida poliitikute toimetamistel, kelle antud palgalubadused õpetajatele ja treeneritele kipuvad realiseeruma alles pärast seda kui kõik teised on juba 2 korda juurde saanud. Kohati tundub, et riik küll koolitab, aga ei väärtusta.

Mööngem siiski, et kui teha pikk tagasivaade minevikku, nii umbes 25 aastat, siis asjad on läinud palju paremaks.

Mina tegin omal ajal otsuse minna äri valdkonda puhtalt majanduslikul põhjusel. Õpetaja-treeneri jaoks oli majanduslik perspektiiv toonase kauboikapitalismi ajastul eriti hägune. Täna tõdeme ühiskonnana, et küll on ruumi parandamiseks, aga olukord polegi vast enam nii trööstitu. Sõbrad on ausa palgatööga soetanud elamispinnad, saanud lapsed ja, positiivsete inimestena, oma eluga rahul.

Riiklik ootus sulle on – tee seda, mida sa õppisid. Aga kui riiklik lubadus ei pea, siis sa oled oma valikutes vaba. Ja sul on neid valikuid tegelikult väga palju veel.

Rahvasuu ütleb – esmalt tulevad väiksed valed, siis suured ja alles seejärel statistika. Paraku seekord statistika kahjuks ei valeta. Meie noorte kehaline seisnud on viimase 25 aastaga keskmiselt päris palju alla läinud.

Selles lihasjõust, kiirusest, vastupidavusest, osavusest, painduvusest ja elurõõmust pakatavas ruumis seda võib olla ei ütleks, kuid asjad pole head.

Samal ajal kui meie lähedal käib sõda, veedavad meie kutsealused 20 minutit oma õnnetust elust 2 miili jooksutesti rajal – tulemus, mille peale rõõmustab kõige rohkem meid idast kurja pilguga vaatav diktaator. Pidi olema heidutus, aga heidutaja hetkel puhkab jalga ja teeb närvirahustuseks veel ühe e-sigareti.

Need on need Augeiase tallid, kust peate teie täna puhta vee läbi juhtima, et need puhtaks rookida.

See ei ole lihtne ülesanne ja siin pole vahet, kas öelda liikumisõpetus või kehaline kasvatus – oluline on lõpptulemus. Või nagu meie Riigikogu esimees on tabavalt öelnud – lahendus on lihtne, on vaja leida lahendus.

Treener on füsioterapeut ja füsioterapeut on treener.

Mu hea kursavend Indrek Tustit, kes valiti hiljuti Eesti aasta treeneriks, kuigi tema lõpudiplomile kirjutati füsioterapeut, ütles ühes intervjuus, et tema filosoofias on treener ja füsioterapeut üsna üks ja sama.

Kui sa oled treener, on su ülesanne treenida sportlast nii, et vigastust ei tekiks. Selleks tuleb vaida õiged harjutused. Kui sa oled füsioterapeut, siis on su ülesanne viia oma kliendi kehalised võimed just temale vajalikku optimaalsesse vormi ja sellekski tuleb valida õiged harjutused.

Tunnistuse, et oled ülikoolis õppinud, sa täna saad, aga su õpingud ei lõppe. Sind ootab ees edasi õppimine ja areng läbi kogu elu. Kui ka tunnistusi ei peaks juurde tulema, siiski tulevad su ellu mentorid. Lisandub praktiline töökogemus, kõige suurem õpetaja.

Aga kas õpetajat või treenerit on varsti üldse enam vaja? Maagiline sõna AI, arvuti intelligents või paljude jaoks hoopis Aita Iseennast.

“Hei Siri, palun tee mulle treeningplaan kogu eluks.”

Ja Siri vastab: “See on väga hea küsimus. Treeningplaani tegid endale juba vanad-kreeklased enne olümpiamänge. Nad sõid palju toorest liha, et lihased kasvaksid ja jooksid alasti Ateenast Spartasse. Sina võiksid alustuseks teha 10 prääksuga kükki.”

Ei tundu just singulaarsusse moment. Ent siiski, üks mu sõber lasi Chat GPT-l endale teha triatloni ettevalmistusplaani ja tõtt öelda, see polnud üldse halb plaan.

Tänavuaastaste teatriauhinnade galal ütles Juhan Ulfsak, et AI suudab täna edukalt asendada keskpärasust, geniaalsust asendada ta veel ei suuda.

Sinul on täna võimalus olla see geenius, kelle vastu ta ei saa ja mitte ainult seda?

Kui järgi mõelda, siis on tänagi paljudel inimestel põhiline teadmine olemas, et olla heas vormis. See maagiline, universaalne teadmine on ju lihtne “Liigu rohkem, söö vähem.”

Seega, meie vorm ei sõltu sellest, mida me teame, vaid sellest, mida me teeme.

Kui AI annab inimestele samasugust hüva nõu, mida nad juba tegelikult ise ka enne teadsid, aga ei suuda innustada, tehtut kontrollida ja lihtsalt inimese jaoks õigel ajal õiges kohas olla, siis on ta õigupoolest sama kasutu nagu Malluka blogist või Instagrammist saadud mõte.

Deep Blue alistas Garri Kasparov males juba 28 aastat tagasi. Masin võitis inimest juba siis. Täna on inimesel lootust võita oma telefoni males ainult siis, kui tal on kettaga telefon.

Ometigi ei kogune malehuvilised hordidena vaatama, kuidas masinad üksteise vastu hiilgavaid partiisid peavad. Huvitav on ikka vaadata inimeste mängu, kuigi seal puudub võrreldav kvaliteet ja geniaalsus?

Inimesi ei huvita masinad, nad on abivahendid. Inimesi huvitavad teised inimesed. Õpi sinagi kasutama masinat, kuid päriselt aitama inimest. Sellisena oled sa rohkem vajalik kui mõni sinust 1000x targem masin.

Lõpetuseks. Ülikool on läbi, palju õppimist ja ülejäänud elu alles ees. Pea meeles oma õpetajaid ja sõpru, kelle siit ülikoolist said. Kui elu annab võimaluse, saage oma kursakaaslastegagi tulevikus kokku tihedamalt, kui meie seda teinud oleme. Meil on esimene kokkusaamine pärast lõpupidu plaanis alles nüüd – 25 aastat hiljem.

Veel kord – palju õnne ja ilusat eesootavat.