Kas 100 000 häälega petitsioon pälviks Riigikogu liikmete tähelepanu?

Riigikogu õiguskomisjon arutas 9. Novembril Eestimaa Roheliste erakonna poolt ettepanekut perekonnaseaduse muutmiseks, et anda abiellumisvõimalus samast soost paaridele. Sellel olid oma toetusallkirja andnud 35805 inimest. Õiguskomisjoni lühike kokkuvõte oli – midagi muuta ei ole vaja, kedagi ei diskrimineerita. 

Tsitaat: “Komisjoni hinnangul on abieluvõrdsus Eestis tagatud kõigi abieluvõimeliste isikute jaoks. Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna ega ükski teine riiklik organisatsioon pole diskrimineerivaid sätteid perekonnaseaduses tuvastanud, samuti pole selle kohta Eestile etteheiteid teinud rahvusvahelised organisatsioonid.”

Selle uudise peale tõmbasid mu EKRE sõbrad muidugi nöökamisi sae käima, et näed kus roheline teema, miks sellega peab tegelema ja miks te oma CO2-ga ei tegele? Unustades ise täiesti sobivalt, et teema algataja oli tegelikult EKRE, kes soovis teha täiesti absurdset rahvahääletust, mille küsimus küll lõpuks vist ei selgunud, kuid mis oleks kõlanud umbes sellisena, et “kas perekonnaseadus peaks jääma kehtima, sellisena nagu ta on, igavesest ajast igavesti.”

Tegelikult, oleme ausad, ei ole see perekonnaseaduse muutmine isiklikult oluline mulle nagu pole ta tegelikult oluline ka EKRE liikmetele ja toetajatele. Meie mõtlemises on erinev ainult see, kas me peame inimesi, kes pole päris meiesugused ja kellel on omad mured, selle seadusega, aitama või saame mingi perversse naudingu nende kiusamisest. Mina arvan, et aitame neid inimesi, kellele see on päris mure ja sellest võidame ühiskonnana kõik. Oleme õnnelikumad ja edukamad. Saame kõik keskenduda teemadele, mis päriselt meie elus olulised on. Näiteks sellele, kuidas rahvas saab oma tahet üldse Riigikogu suurde saali arutamiseks tuua.

Tahaks küsida Riigikogu õiguskomisjoni liikmetelt, kui palju allkirju peavad inimesed kokku koguma selleks, et nende algatust ei pühitaks teie auväärse komisjoni laualt viie minutiga ja ilma sisuliste vastuargumentideta teie töölaualt maha? Kui sellele petitsioonile oleks iga inimene kirjutanud käsitsi allkirja ning igale lehele oleks kirjutatud 25 nime, isikukoodi ja allkirja, siis oleks teie ette lauale asetatud paberipakis olnud 1430 lehekülge. Saan aru, et see teie komisjoni tõsisemat arutelu ei väärinud. Kas järgmine kord, kui kellelgi on mingi mure ja ta kogub selle toetuseks 50 000 allkirja, kas see muudaks midagi? 100 000? 250 000? Öelge üks konkreetne number.

Küsin selleks, et kõik teaksid järgmine kord. Petitsioonide koostamine ja allkirjade kogumine võtab inimestel aega ja raha ja pole ju mõtet teie lugupeetud komisjoni ette tulla oma paberitega, kui vastuseks kirjutatakse, et “mis te vingute, see pole põhiseadusega vastuolus”. 

See veel puudus, et meie seadused oleksid põhiseadusega vastuolus. Kas seadusi muudame me ainult siis, kui meile teevad etteheited rahvusvahelised organisatsioonid või need on vastuolus põhiseadusega või teeme seda selleks, et muuta elu riigis paremaks?

Kui oleksite vähemalt ausalt öelnud, et pole mõtet asja edasi arutada, me ei saa sellele ettepanekule nagunii Riigikogu saalis hääli taha, siis ma ütleks, et vähemalt aus vastus. Ma arvan, et need 35805 olid vähemalt selle ausa vastuse ära teeninud.