Kas liiklusest peaksid kaduma autod või jalakäijad?
Sattusin lugema nauditavat arutelu jalakäijate ja autojuhtide kahjulikkusest ühiskonnas, mille autoriteks ühelt poolt jalakäijate huve ja autojuhtide piiritut ülbust esile toonud Joanna Laast ning teiselt poolt autot kaitse- või ründekilbina kasutanud Peep Pahv. Mõlemad neist on Delfi toimetusega lähedalt seotud ja selle kaasautorid, nii et julgen oletada, et tegemist on selgelt probleemiga ühiskonnas, milles ühiseid arusaamu on keeruline leida isegi igapäevaselt koos töötavatel inimestel või sama pere liikmetel.
Roheliste erakonna üldisem seisukoht on loomulikult selline, et mida vähem fossiilset kütust põletavaid transpordivahendeid meie teedel liigub, seda parem. Kui rohkem rahvast liiguks ühistranspordiga, jalgsi, ratta ja kergliikuritega, siis kahtlemata see on palju parem olukorrast, kus igaüks üritab oma autoga läbi linna põristada, reaalsuses siiski suurtes ummikutes kütust ja oma närve põletades.
Joanna Laast tõi enda arvamusloos välja isiklikud hirmud ja probleemid, mida ta liigeldes märkab. Peep Pahvi tuleks siinkohal kindlasti natukene nahutada, nagu ta ise armastab öelda, selle eest, et ta teise inimese reaalseid hirme ja muresid enda loos sisuliselt naeruvääristab. Kui ma poleks Pahviga mitu aastat harrastajate jäähokiliigas samas satsis litrit libistanud, võiksin isegi uskuda, et tegemist on ülbe ja üleoleva inimesega. Kuna Pahvi suur suuvärk ja laia joonega ütlemisstiil on mulle üldiselt teada, siis püüan pigem vaadata tema suhtlusstiilist mööda ja analüüsida sisu.
Pahvil ongi omast vaatepunktist õigus. Kui elad näiteks Vasalemmas ja pead samal päeval Keilas ja Tallinnas tööl käima, siis meie ühistranspordisüsteem ei võimaldaks sellist elustiili tarbida. Autoga liikumine kindlasti ei ole paha asi ja autojuhte ei pea põhimõtteliselt karistama selle eest, et neil on vajadus ja võimalus autoga sõita.
Pahvi lennuka mõtlemise maa orbiidilt maa peale toomiseks, tuleb meenutada seda, et ruum on linnas väga piiratud ressurss ja Pahvile ideaalset linna, kust ta saaks hoogsalt 70 km/h läbi vuhiseda, ei ole võimalik ehitada, ilma liiklust maa alla viimata. Meil pole enamasti neid teid võimalik enam laiemaks teha ilma, et tee äärest puid, kõnniteid ja maju maha ei võtaks. Meeletu planeerimise ja muu ressursi kuluga saaks ehk nipet-näpet parandada. Sellised projektid nagu Ülemiste ja Haabersti ristmike ümberehitused ja Reidi tee Tallinnas või Riia ringi uuendamine Tartus teevad liiklusvoogu sujuvamaks ja ummikuid väiksemaks. Paraku linna keskel kuskil sellises mahus ümberehitusi teha on kordades keerukam. Seega, ainuke võimalus Pahvil linnas autoga liikumise kiirust parandada on see, kui me suudame piisavalt palju autodest inimesi meelitada jalgsi, rattaga ja ühistranspordiga liikuma saada, et rohkem ruumi autoga liikuda oleks neil, kel seda tõesti on vaja.
Üks suurepärane võimalus seda saavutada ja saada ressursse jalgratta ja jalgsi liikumise parandamiseks, sealhulgas talviseks kõnni- ja rattateede hoolduseks, võiks olla automaks. Eesti on pea ainuke riik Euroopas, kus sellist maksu ei ole. Roheliste meelest on see üsna mõistetamatu, miks me selle ressursi oleme kasutusele võtmata jätnud.
Teine väga suur probleem Tallinnas on Edgar Savisaare lemmikprojekt ehk tasuta ühistransport. Ilmselgelt tundub, et keskmine tallinlane eelistaks mugavat, tihema graafikuga ja õigel ajal peatusse saabuvat ühistransporti tasuta ühistranspordile, kus mõni parm tagaistmel pohmelli välja magab. Muidugi mõni keskerakondlane tahab nüüd öelda, et pensionäridele ja vähekindlustatutele on tasuta ühistransport vajalik. Paraku sama vitsalöögiga lahendada ühistranspordi- ja toimetulekuprobleeme on lootusetu üritus.
Samuti on Joanna Laastul õigus, et piirkiiruse vähendamine linnas muudaks liiklusvoogu sujuvamaks ja ohutumaks. Pahvile täpsustuseks, et me ei räägi siin Laagna teel 40 km/h tunnis tiksumisest, vaid konkreetselt kesklinnas, kus sõidusuunad on teineteisest eraldamata või ühesuunalistel teedel. Ma olen kindel, et kui kui Pahv teeks pisut stopperi ja kalkulaatoriga kodutööd, siis avastaks ta endalegi üllatuseks, et ta sõidab linnas tipptundide ajal keskmiselt veel palju aeglasemalt kui 30 km/h. Aeglasem liikumine neil lõikudel on ohutum jalakäijatele ning tagab sujuvama sõidustiilii tõttu ka väiksema õhusaaste.
Lõpetuseks tahaks kiita endist Delfi sporditoimetusi juhti ja Keila klubi korvpallitreenerit Pahvi, et ta ikkagi aktiivselt jalgrattaga ja jalgsi liikumist propageerib ning kõigile isiklikku eeskuju näitab. Loodetavasti tuleb mõnel neist toredatest jalutuskäikudest arusaamine ka sellest, et jalakäia on liikluses paraku nõrgem pool ning tema kaitsmine ei ole autojuhtide inimõiguste piiramine.
