Kuhu liigub maailma sport? Me vist ei taha seal olla.
Fotol: Mida totalitaarsed riigid arvavad ülejäänud maailmast? Seda illustreerib suurepärast see pilt 2018. aasta jalgpalli MM autasustamiselt, kus tseremoonia ajal hakkas vihma sadama. Vihmavarju jagus kohaliku diktaator Putini pea kohale, küll aga mitte külla tulnud FIFA ja Prantsusmaa presidentide kohale.
Kohe on algamas järjekordne jalgpalli MM. Suurvõistlus, mida olen igal suvel, kui ta on toimunud, jälginud juba 1986 aastast. Toonane võitja ja minu tookordne lemmik Argentiina on üle aastate taas üks suursoosikutest. Paraku on suurvõistlusest vaimustust jäänud viimastel aastatel üha vähemaks. Olen juba ette kindel, et sel aastal elan turniiri sportlikule poolele kaasa üsna episoodiliselt.
Oma rolli selles mängib kindlasti suurturniiriks harjumatu aeg. Meil siin on just lumi maha tulnud. Sügis-talvel enne jõulu on palju tööalaseid eesmärke, millele tuleb keskenduda rohkem ja 6 tundi päevas jalgpalli vaadata lihtsalt pole aega, mis keset suurt suve olnuks täitsa tehtav.
Indu jalgpallile kaasa elada vähendas oma lapsiku kõnega G20 tippkohtumisel FIFA president Gianni Infantino, kes nagu Mart Helmegi, pole ei Ukraina ega venemaa, vaid rahu poolt. Vähemalt jalgpalli MM ajaks võiks tema arvates Ukraina oma verejanulise pealetungi vene vägedele peatada, et sportlased saaksid palli veeretada.
Korruptsioon spordimaailmas vohab. Aus mäng my ass
Üha suurem on mure kogu spordimaailmas üha suureneva korruptsiooni pärast. Tänavu mängitaksegi finaalturniiri ebaharilikul ajal peamiselt põhjusel, et keset suve on Kataris 40-50 kraadi sooja, nüüd kõigest 30-35 kandis.
Palju on räägitud sellest, et Katar on ebademokraatlik riik. Räägitud sellest, et naiste ja võõrtööliste elu pole seal sugugi lihtne ja inimväärne. Palju on sahistatud ka sellest, et meetodid, kuidas see turniir nii keerulisse kohta saadi, ei olnud kaugeltki mitte eetilised.
No hea küll, vähemalt sportlikult on need nagu kõik varasemad võistlused, ütleb tunnustatud spordiajakirjanik ja jalgpallispets Ott Järvela. Aga võta näpust, kaks päeva enne turniiri algust lahvatab ka sportliku poole pealt äärmiselt ebameeldiv lugu, kus kahtlustatakse turniiri avamängus võõrustajate vastasmeeskonna Ecudaori mängijate äraostmist. Igaüks, kes natukene jalgpalli jälginud, saab aru, et Katar ei ole selle mängu soosik. Kui nad nüüd peaksid võitma, siis millise pitseri see selle turniiri sportlikule poolele jätab? Eks ma küsin Ott Järvelalt, kui nii peaks minema.
Katar on niigi oma sportlaste ja spordivõistluste ülesostmisega kaotanud läänemaailma spordisõbra silmis igasuguse tõsiseltvõetavuse. Paraku kaotavad tõsiseltvõetavust ka suured rahvusvahelised spordiorganisatsioonid ja eriti silmatorkavalt just suurimad neist – Rahvusvaheline Jalgpalli Liit (FIFA) ja Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK). Koos sellega devalveerivad nad ausa spordi põhimõtteid ja spordivõistluste mainet.
Miks järjest antakse võistlused korraldada diktatuurlikele suurriikidele, nagu Hiina, Venemaa ja Katar? Lisaks sellele, et nad maksavad kinni hääletajaid, korraldavad nad võistlusi ka ülivõimsalt, ütleks isegi pompöösselt.
Palun teeme normaalsed suurvõistlused
Milleks on sellist raiskamist vaja? Olümpiaküla ehitamine sportlasdelegatsioonide majutamiseks on ilmselt mõistetav, kui olümpiakülast saavad hiljem korterid või hotellid, siis ei ole nende ehitamine vähemalt mõttetu kulu. Miks aga peab ehitama uhiuued suured spordirajatised, et seal kaks nädalat sporti teha ja siis jätta need rohtu kasvama, nagu mitmel pool on juhtunud? Miks ei või pidada neid võistlusi ja mänge juba olemasolevatel staadionitel?
Kataris on jalgpalli MM-iks ehitatud suured staadionid ja fännide asemel hakkavad neid täitma hoopis kohalikud klaköörid, kes maskeeritakse fännideks. See on tavaline praktika ka Hiinas, et saaks näidata kogu maailma suurt huvi võistluste vastu ja seda, et korraldus on olnud maksimaalselt edukas. Kellele kogu seda tobedat showd vaja on? Kas jalgpallifännile või FIFA-le, et näidata kui suur ja äge neil on?
Head spordiorganisatsioonid, teil on niigi pappi jalaga segada. Kas oleks väga halvasti, kui oleks raha natukene vähem? Oleks alles nii au, südametunnistus kui spordisõprade siiras huvi võistluste vastu. Palun tõmmake selle räige pompöösse laristamisega väheke tagasi. Spordiväljakul selgub parim ka siis, kui riietusruumis ei ole kuldset vetsupotti. Kui suured spordijuhid tõmbavad oma ootuseid pilvedest väheke maa peale tagasi, siis äkki on ka täiesti normaalsed ja demokraatlikud riigid valmis kandideerima nende suurvõistluste korradajateks. Spordisõbradena saaksime nautida sporti harjumuspärasel ajal ning mõtlemata sellele, kas oma huviga kiidame heaks mõne järjekordse diktatuurirežiimi tegutsemise või uue sõja alguse, nagu juhtus pärast Sotši olümpiat.
Loodan, et spordijuhid võtavad spordisõbra muret kuulda ning siiski loodan ka, et Inglismaa ja Argentiina veerandfinaal tuleb seekord taas ja tuleb sama äge, nagu Mehhikos 36 aastat tagasi.
