Miks Rohelised valimistel põrusid?

Hakatuseks selgitus, et käesoleva loo puhul on tegemist minu isikliku nägemusega, mitte kõikehõlmava objektiivse tõe või roheliste erakonna juhatuse arvamusega.

Põhjuseid, miks me põrusime saab laias laastus jagada kahte lehte – need mis sõltusid meist ja need, mis meist ei sõltunud. Nagu kümnevõistluseski, kus medali võitmiseks pead olema ise heas vormis, aga medali saad ikka ainult siis, kui teised pole veel paremas hoos.

Alustame siis neist, mis meist endast nii palju ei sõltunud.

1. Tellimus rohelistele teemadele oli pigem õhuke. Pärast kohalike valimisi, olin ma veendunud, et 2023. aasta valimiste keskseks teemaks saab kas rohepööre tuleb teha kiiresti või tuleb see teha väga kiiresti. Paraku oli maailm siis üsna teine. Polnud sõda Ukrainas, polnud pöörase hooga kappavat inflatsiooni ja polnud majanduslangust.
2. Reform vs EKRE vastasseis puhuti kunstlikult ülisuureks. Lõpuks ei olnud isegi need eelmises punktis mainitud teemad valimistel nii tegijad, kui lihtsalt hulk inimesi üritasid mingid taktilist hääletamist, millest mulle tundus, võitsid eeskätt Reform, E200 ja sotsid, kaotasid kindlasti Rohelised ja Parempoolsed, kelle tulemusi prognoositi künnise alla. See taktikalise hääletamise teema on muidugi nii vana, kuhu minu mälu ulatub. Suured üritavad alati tekitada vastasseisu ja olla ise seal keskel. 90-ndate alguses räägiti, et kas valid uued jõud või vanad kommunistid ja kolhoosnikud, 2007-2015 oli küsimus, et kui sa ei vali Reformi, siis saad Savisaare. Nüüd viimastel valimistel on EKRE seal antikangelase rollis.
3. Suurem valimisaktiivsus, kui varasematel kordadel töötas rohkem nende erakondade kasuks, kes olid seal suure vastasseisu keskmes ja mul on tunne, et roheliste toetajad ei olnud just hüpermobiliseerunud.

Need asjaolud sõltusid vähem meist ja rohkem teistest parteidest ja valijatest. Mingil määral saanuksime neid muuta, kuid soodsamatel asjaoludel oleks see tähendanud meile lisahääli ja paremat protsenti valimistel. Äkki oleks olnud reaalne ära kaitsta oma reiting, mis enne valimisi oli kuskil 2-3% vahel.

Mida ma ise valesti tegime?

1. Alustasime kampaaniat liiga hilja. Terve kampaania ajal püüdsime me taksoga sõitvale rongile järgi jõuda järgmisesse jaama, et siis avastada, et rong pani meie nina ees uksed kinni. Pidime uuesti taksosse hüppama ja jälle järgmisse jaama järgi kihutama. Nii oli annatuste kogumisega, kandidaatide leidmisega, uute liikmete värbamisega, trükiste jagamisega, sotsiaalmeedia kampaaniaga. Kõige-kõigega.
2. Close’imine jäi korrektselt tegemata. Meil oli pipeline’is mitmeid tugevaid kandidaate, kellega justkui kokkulepe oli olemas, aga me jätsime close’imise tegemata. Tegusatele ja meie mõtteviisi jagavatele inimestele lähenesid teised erakonnad, kelle müügivõimekus oli parem ja panid ise need diilid lukku. Kaotasime ise tuhandeid hääli, mille said endale konkurendid ehk see oli topeltkaotus meile.
3. Avalikkuse eest panime lati madalale ja siis ajasime sellegi maha. Kui minna 2023 Riigikogu valimistele jutuga, et me tegelikult valmistume 2027. valimisteks, siis miks inimesed peaksid meile andma hääle? Kui eesmärk on 2%, siis saad ainult poole.
4. Lühike nimekiri oli viga. Siin pean endale tuhka pähe raputama, sest ma ise ütlesin ka, et milleks me maksame 50 tonni selleks, et sealt nimekirja lõpust tuleb meile 1000 häält juurde, millest osa saaksime niisamagi teistele kandidaatidele. Reaalsus oli aga see, et koheselt vaatas valija, et erakonnal puudub ambitsioon Riigikokku saada, lisaks jäime debattidest välja, kus enda vaateid tutvustada. Kui meil oleks siis see 50 000 pandud tugevasse kampaaniasse, siis oleks ehk saanud seda kommunikeerida valijale, aga päriselus meil ju polnud seda 50 000.

Põhjused, mis sõltusid minust ja ainult minust.

Minu isiklik kampaania panus oleks saanud olla parem. Rahaliselt ma panustasin tublisti, ajaliselt jäi mu panus nõrgaks. Nii enda kampaania tegemisel, mida ma sisuliselt ei teinudki (v.a sotsiaalmeedia reklaam, mis oli lihtsalt boost) ja samuti oleks võinud teha ehk ise rohkem kohtumisi potentsiaalsete tugevate kandidaatidega ja rahastajatega. Selleks mul aega nappis.

Eks me peame siin aru andma, et paljudele meist oli see esimene kord valimiskampaaniat üldse teha ja varasema õnnestumise kogemust oli veel vähesematel meist. Eks siin on peidus need põhjused, miks me neid vigu tegime.

Mida toob tulevik?

Ma väga loodan, et suur osa sellest tiimist leiab motivatsiooni jätkata, sest see oli väärt kogemus, mille me saime. Eriti loodaks, et sama energia ja jõuga panevad edasi Johanna-Maria Tõugu, (kes tegelikult arenes iga debati ja sõnavõtuga paremaks), Timur Sagitov (ma üllatan, kust ta võtab seda energiat ja jõudu kõike jälgida ja kõigega kursis olla), uute tulijatena andsid paljudele jõudu ja motivatsiooni Nikolai Degtjarenko ja kogenud poliitik Evelyn Sepp. Väga tore oleks, kui motivatsiooni päriselt rohelisse poliitikasse tulla oleks Karen Burnsil, kellel on kogemusi ja kontakte ja on ka sellised olulised asjad olemas, nagu visioon ja ambitsioon.

Palju pingutasid ja nägid vaeva mitmed noored. Mul oli eile mõnesid nägusid päris kurb vaadata, sest inimesed olid teinud reaalselt “põllu peal” meeletult tööd ja hääli kogunes napilt 100-200, mis oli näost näha, et suureks pettumuseks ja ei tundunud nähtud vaeva eest õiglase tasuna.

Minu 77 häält vastas kindlasti sellele tagasihoidlikule pingutusele, mille ma kampaaniasse ajaliselt panin. Mu isiklik motivatsioon oligi pigem praegu erakonda aidata oma kandideerimisega ja isiklik motivatsioon Riigikogusse saada sel korral puudus. Selle asemel on mul vaja FitQ üles ehitada. Nüüd on neli aastat aega ja siis 2027. vaatame uuesti.

Mis peaks olema partei põhieesmärgid?

Seda peatükki ei taha siin liiga pikalt avada, aga väikese lõiguga mainin, et eile ühe juhatuse liikme käest küsisin seda ja tema vastas, et meie eesmärkideks peaks olema sotsiaalne õiglus ja kaitstud looduskeskkond. Sellega ma päris nõus ei ole. Väiksem viga on see, et prioriteedid peaksid olema teistpidi ehk meie erakond peaks loodust mainima esimesena. Teiseks, ja olulisemalt, tekib küsimus, et ka Eestis on partei, kes ei deklareeri oma eesmärgina sotsiaalset õiglust? Kas meil on tunne, et sotsiaalne õiglus on see, mis on täna maailmas number üks probleem ja millega mitte keegi ei tegele? Mul on isiklikult tunne, et just meie keskkond on see, mille kaitsmisega häbematult vähe tegeletakse ja see peaks olema meie partei number üks fookus.

Minu jaoks ideaalne mudel parteile oleks väärtuste poolest kuskil seal Roheliste, E200 ja Parempoolsete ristumiskohas. Partei, mis tegutseb esmajärjekorras selle nimel, et me ei lõhuks oma planeedi ökosüsteemi täielikult ära tulevastele põlvedele ning teeb seda selliselt, et meie majanduskeskkond oleks jätkusuutlik ja kõigile eneseteostamiseks võrdseid võimalusi pakkuv. Küsimuse koht, kas meil on äkki vajalik parteina ka väike pivot teha?

Positiivse poole pealt.

Ma kuulsin ülipalju, kuidas inimesed tegelikult märkavad ja hindavad meie tegevust ja olemasolu. Ootamatult paljude jaoks oleme tõusnud 2-3 valikuks. Väga palju oli neid, kes “põhimõtteliselt toetavad meid, aga sel korral on oluline teisiti valida.” Mitmed potentsiaalsed suured rahastastajad polnud väga resoluutsed ei ütlejad, vaid “palusid end tegevustega kursis hoida”.

Nüüd tuleks astuda tagasi, et astuda edasi

Minu ettepanek tänasele Roheliste juhatusele on in corpore tagasi astuda ja üldkoosolekult ca 2-3 kuu jooksul jätkamiseks uus mandaat küsida ja võib olla ka mõned väsinumad liikmed välja vahetada. Mida varem uuele juhatusele mandaadi saame, seda parem eurovalimisi silmas pidades. Samas mõni kuu ruumi jätta oleks ehk taktikaliselt tark, et anda võimalus täna parteivälistel inimestel, kes meie mõtteviisi jagavad, meie liituda ja end liikmetele tutvustada, et uues juhatuses kaasa lüüa.

Sellised valimistejärgsed mõtted minult.