Roheline rahandus- ja majandus on edukaks rohepöördeks möödapääsmatud

Delfit tuleb tunnustada, et nad on võtnud ette huvitava, nö. varivalitsuse formaadi, kus opositsioonipoliitikud saavad valitsuse pihta tuld anda ja öelda, mida nemad paremini teeksid. Seda formaati saaks ka veel laiendada ning rohkem  võimalust pakkuda ka erakondadele, kes täna reitingute järgi veel allpool valimiskünnist on ehk Rohelistele, Parempoolsetele ja miks mitte ka Vasakparteile. Ilmselt ei saa väita, et rahvas on juba põhjalikult saanud nende erakondade seisukohtadega tutvuda.

Potentsiaalsete rahandus- ja majandusministrite Joakim Heleniuse (Eesti200) ja Taavi Aasa (Keskerakond) debatt oli nauditav lugemine, kus valija nägi ühelt poolt valitsemiskogemusega, kuid tugevalt populistliku poliituku nägemust ning teisalt valitsemiskogemuseta idealistlikku soovnägemust.  Kas tundub eluliselt usutav, et riigireformiga õnnestub kindlasti kokku tõmmata ja kulusid säästa enam kui 5% eelarve kogumahu ulatuses? Kellelgi poleks midagi selle vastu, kui Helenius tõmbaks oma mustast torukübarast nii priske jänese välja, keda varem nähtud pole. Kui see tal tõesti nii kergelt õnnestuks, siis tuleks ilmselt kõik senised ministrid nädalaks ajaks peale tunde jätma kirjutama kirjandit teemal: “Kuidas ma raiskasin mõttetult miljardeid maksuraha ametnike palkadeks.” 

Aasa jutt sellest, kui geniaalselt Keskerakond koroona ajal poliitikat ajas on piisavalt piinlik, et seda lugedes panna käsi näo ette ja teksti ainult sõrmede vahelt piiluda. Kuidas kõigi ettevõtete bilansid said sularaha täis ja palgad kõvasti kasvasid, kui tema oli majandusminister (mis juhtumisi kattus ka suure rahatrüki lõppvaatusega), küll aga 20% kasvanud inflatsioonis on süüdi vastutustundetu valitsuspartner Reformierakond. Karjääripoliitikutel tundub arusaamine põhjustest ja tagajärgedest kõvasti lappesse minema ning oma teeneks peetakse sedagi, et päike idast tõuseb. Jutud sellest, kuidas ülikõrge inflatsiooni, enneolematute materjalihindade  ja kiirelt tõusvate intresside keskkonnas, tuleks teha suures mahus riiklikke ehitustellimusi, paneb imestama, kuidas see mees on olnud aastaid majandusminister.

Teiste mõtteid analüüsida ning näpuga näidata, kui kuskil mõni asi hästi ei klapi on mõnusalt eestlaslik. Seega, loeme nüüd kvalifikatsioonivoorud lõppenuks ja keskendume selle arvamusloo finaalkatsetel sellele, milline oleks roheline kasvule orienteeritud majandus- ja rahandusprogramm?

1. Jõuline ja ilma tagasi vaatamata rohepööre energeetikas. Taastuvenergeetikat kasutades saame oma energiahinnad odavaks ja see on meie tuleviku konkurentsieelis. Selles on Rohelised Heleniusega väga ühel nõul ja võiksime kohe koos koalitsiooni teha ja sinnapoole liikuda.
2. Raiemahtude vähendamine, mis sunnib meid oma metsamaterjali kasutama targemalt, kui seni ja looma metsandussektoris suuremat lisaväärtust. Ajad, mil Eesti on odava materjali ja odava tööjõu maa, on loodetavasti pöördumatult möödas. Puidule suuremat lisaväärtust loob kvalifitseeritud tööjõud, mitte ainult harvesteri või puiduhakkemasina operaator. Boonusena hoiame nautimisväärsena Eestimaa looduse, mis pakub tööd ja leiba meie turismisektorile. Lisaks väldime kiirrongina meie poole liikuvaid võimalikke trahve, mida oleme sunnitud maksma, kui me endale võetud keskkonna eesmärke ei täida. Puidufirmade kasum kuulub nende omanikele, trahviraha peame maksma me kõik.
3. Puhas toit, puhas vesi ja tervislikud eluviisid on meie rahva edu ja töökuse aluseks. Jah, puhas ja reostamata keskkond ei tundu just liiga palju majandusega seotud olevat, kuid tehes olulisi muudatusi meie põllumajanduses on võimalik parandada meie toidu- ja joogivee kvaliteeti, sellega parandame oma inimeste tervist, millega hoiame kokku ravikuludelt ja võidame tootlikkuselt. Säästetud raha on võimalik muul moel meie inimeste heaks tööle panna.
4. Eesti IT- ja startup sektor kasvab praegu kui pärmi peal, ligi 30% aastas. Kui sul on sellise tootlusega investeering, siis oleks rumalus see maha müüa või ära kinkida. Aina rohkem tekitab globaalne nõudlus ka ettevõtteid, mis saavad enda tegevust liftikõnes tutvustades avalauses kasutada kuskil eesliidet rohe-. Sektori kõrged palgad ja kõrge tootlikkus tõmbab kaasa kogu ühiskonda. Riigipoolne koostöö idusektoriga ja nende vajaduste kõikvõimalik rahuldamine peab olema igakülgselt ja eeskujulikult tagatud, et see kasv jätkuks võimalikult kaua. See on tegelikult suisa nii oluline, et tegelikult võiks see punkt esimene olla.
5. Selles, et majanduse ümberkorraldamine Ida-Virumaal on Eesti jaoks ülioluline, oleme Keskerakonnaga nõus. Riik peab siia investeerima. Piinlik on lugeda siit-sealt Isamaa ja EKRE inimeste arvamust, nagu kaevurid muud tööd teha ei oskakski, kui kive kraapida ja just see on olevat ka üks suuri põhjuseid, miks peame energeetikas edasi olema (põlev)kiviajas. Ei, kaevurid on enamasti terved ja tugevad mehed, kellel on küljes pea ja kaks kätt ja kelle oskuste najal on võimalik Ida-Virumaa senine majandusmudel ringi teha.
6. Raha laenamine jooksvateks kuludeks, nagu praegune valitsus on tegelikult teinud, on äärmiselt ebamõistlik ja soodustab ebamõistlikku tarbimise kasvu. Laenurahaga majanduse kütmine kõrge inflatsiooni ajal ei aita lõpuks ka neid toetusesaajaid endid, sest jätkuvalt kõrgenevad  tarbijahinnad maksavad nad lõpuks ise kinni. Lisaks maksame tulevikus suure osa oma tuludest intressikuludeks.
7. Sarnaselt Eesti200-ga, on Rohelistelgi väga suur mure meie tuleviku pensionide pärast. Silmakirjalik EKREIKE valitsus, kes pensionisüsteemi lõhkus, samal ajal kui kõik lõhkujad iseendale pensioni edasi koguvad, on käed puhtaks pühkinud. Helir-Valdor Seederi arve maksavad meie lapsed ja lapselapsed. Parim aeg midagi päästa oli eile, paremuselt järgmine aeg on täna.

Rahandus- ja majandus on kindlasti valdkonnad, kus targalt toimetades saab edukale rohepöördele väga palju kaasa aidata. Võib kindlalt väita, et rohepööre ilma muutusteta majanduses pole võimalik. Üks väga oluline muutus on ka mõttetmudeli muutus, mis üteb, et ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad, tuleb SKT tunnistada. Me oleme nii harjunud, et see on number, mis on kõige keskel ja millest me tuletame kõik ülejäänu, alates kaitse- ja hariduskuludest, kuni mõtlemiseni, et mida suurem, seda õnnelikumad oleme. Äkki on hoopis vastupidi, et mida õnnelikumad me oleme ja mida jätkusuutlikumalt ja loodusthoidvamalt toimetame siin oma riigis, seda suurem on ka meie SKT? Rohelised usuvad sellesse.