Palju Õnne, Vehklejad!

Epee naiskonna olümpiakuld on hea näide sellest, kuidas suured saavutused on suure töö ja suure kannatlikkuse, kuid mõõdukas koguses ka hea õnne vili.

Keegi ei kahtle, et olümpiakulla võitmiseks peab sportlane tegema meeletult tööd ja ajastama oma hetkevormi ideaalselt. Eesti epee naiskond oli olümpial supervormis nii vaimselt kui füüsiliselt.

Nad olid ka kannatlikud ja jõudsid oma tähetunni ära oodata. Kogu Eesti mäletab üldrahvalikku pettumust, mis valdas meid kõiki kui Rio olümpia pronksimatšis jäädi Venemaa naiskonnale alla. Võime arvata, et kõige rohkem pettunud olid sportlased ise. Neljas koht on tõesti jama, nagu ütles pea 30 aastat tagasi Barcelonas naiskonna tänane peatreener Kaido Kaaberma, millest on saanud Eesti üks legendaarseimaid sporditsitaate. Uut võimalust tuli naistel viis aastat kannatlikult oodata.

Kannatlikkust ja eneseusku oli väga vaja ka selle olümpiaturniiril. Poola ja Lõuna-Korea võistkondade alistamine oli taas suurepärane näide sellest, kuidas tuleb osata olla kannatlik ja mitte minna närvi väikesesse kaotusseisu jäämisest. Tuleb olla enesekindel ja oma võimalused matši võita tuleb üles otsida.

Eriline kannatlikkuse etalon on muidugi Irina Embrich. Vanuses 41 treenida ennast suurepärasesse olümpiavormi, et mahtuda maailma parimasse naiskonda, teha siis veel finaalis hiilgav etteaste ning tõusta olümpiavõiduga Eesti kõigi aegade edukaimaks sportlaseks. Hämmastav saavutus. Võimas elutöö.

Kannatlik on olnud ka kogu vehklemisrahvas. Hoolimata sellest, et vehklemine on olnud Eestile üks enim medaleid toonud spordiala, siis sini-must-valge lipu all võideti alles esimesed olümpiamedalid. Nende medalite eellugu on meile kõigile lahti räägitud filmis „Vehkleja“. Tundub, et sellele filmile saab nüüd teha järje „Vehklejad“ (ja äkki siis jõuab ka Eesti filmirahvas oma Oscari lõpuks ära oodata).

Alahinnata ei saa ka õnnefaktorit. Seda oli meie vehklejatel seekord omajagu. Hakatuseks oleme kõik õnnelikud, et need mängud üldse ära ei jäänud. Kamaluga oli naiskonnal aga õnne ka märtsikuisel olümpia kvalifikatsioonivõistlusel, kus Eesti pidi edastama Ukraina ja Prantsusmaa naiskondi ning lootma, et Egiptus ootamatult enda kohta nii head turniiri ei tee, et tõuseks maailma reitingu 16 esimese tiimi hulka. Ukrainlastega saadi tookord ise hakkama, prantslaste edestamise eest toonasel turniiril, tuleb aga tänada olümpial neljandaks tulnud Hiina naiskonda. Seega, õnne on natukene vaja, aga kui kuskilt saab veel paremini tõestust palju ekspluateeritud ütlusele „õnn soosib tugevaid“, siis seda just Eesti naiste imelisest olümpiaturniirist.

Võib öelda, et see olümpiatsükkel tabas vehklejaid tõeline „Ideaalne Torm“, kus langes kokku sportlik vorm, vaimne valmisolek ja kannatlikkus ning natuke rohkem kui väike kübeke sportlikku õnne.

Eesti epeenaiskonna olümpialugu on kindlasti õppetund mulle ja kõigile teistele, kes oma elus tahavad midagi tõeliselt suurt korda saata. Tee selle nimel palju tööd, ole kannatlik ja hoia pea selge, et suudaksid oma õnnelikud hetked ära näha, nendeks valmis olla ja need võiduks realiseerida.

Kuigi kõik soovivad täna vehklejatele palju õnne, siis õnne ei saa kunagi olla liiga palju. Palju õnne ka minu poolt kuldsed Katrina Lehis, Julia Beljajeva, Erika Kirpu ja Irina Embrich ning kõik taustajõud ja poolehoidjad!